Demograafilis-majanduslik paradoks

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Demograafilis-majanduslik paradoks ehk demograafiline paradoks on riigisisene või riikidevaheline pöördvõrdeline seos varanduse ja sündimuse vahel.

Mida suurem on haridustase ja inimpopulatsiooni, alapopulatsiooni või sotsiaalse kihi inimese kohta arvutatud SKP, seda vähem lapsi sünnib mistahes tööstusriigis. 1974. aasta ÜRO rahvastiku konverentsil Bukarestis kirjeldas endine India rahvastikuminister Karan Singh seda trendi sõnadega: "Areng on kõige tõhusam sündimust piirav tegur."^[1]

Termin "paradoks" tuleneb arusaamisest, et suuremad vahendid muudavad vajalikuks rohkemaarvulise järglaskonna, lähtuvalt autoriteedina mõjuvast Thomas Robert Malthusest.^[2] Üldistades: suurema SKP-ga riikides sünnib vähem lapsi, ehkki rikkam rahvastik on võimeline suuremaks laste arvuks. Malthuse kohaselt on laialdaste kannatuste, näiteks näljahäda ärahoidmiseks, vajalikud "moraalsed piirangud" (naudingutest hoidumine). Demograafia ja majanduse paradoks viitab selle, et sündimuse kasv peatub loomulikult majandusarengu tulemina.

Hüpoteesina on välja toodud, et vaatlusalane trend on järelkaja suurenenud SKPst inimese kohta ^[3] põhjustatud suurenenud elueale, langenud laste suremusele, paranenud naiste kirjaoskusele ja sõltumatusele ning urbaniseerumisele, olles kooskõlas demograafilise üleminekumudeliga. Viimase aja suundumused viitavad, et on tekkinud kindlad sündimuse tasemed, kus 1,3st väiksema sündimuse tasemega riikide arv langes 2003. aastal 21-lt 2008. aastal viieni.^[4]